Eleegiad
Elegidia
Sissejuhatav märkus
Sulpicia on ainus luuletaja, kelle ladinakeelsed värsid on antiigist säilinud: kuus lühikest eleegiat, mis on paigutatud Tibulluse korpuse kolmandasse raamatusse ([Tibullus] 3.13–18). Ta oli jurist Servius Sulpicius Rufuse tütar ja suure kunstimetseeni Marcus Valerius Messalla Corvinuse hoolealune. Ta kirjutab esimeses isikus oma armusuhtest noormehega, keda ta nimetab Cerinthuseks — kreeka varjunimi eleegia maneeris. See on tõelise naise hääl Augustuse-aegsest Roomast: otsekohene, uhke ja ühiskondlikult avatud viisil, nagu mehe armueleegia kunagi ei ole.
Kogu algab (3.13) julgusega, mida naise kõne Rooma luules ei tunne: Sulpicia kuulutab oma erootilist täitumust ega taha seda varjata. Ta laseks pigem kuulujuttudel end süüdistada armastuse paljastamises, kui et hea nime pärast selle varjaks. Lõpurida — „väärt olin ma, ja ühega, kes mind väärt, öeldagu" — ei ole pihtimus, vaid uhkus. Nende luuletuste pingesüsteem on *pudor* ja *fama*, häbi ja see, mida inimesed räägivad; Sulpicia ei omanda neid enda sisse, vaid trotsib neid.
Kuues luuletuses on kaks registrit. 3.13 ja 3.14–15 on suhteliselt selged: manifest, kurtmine sünnipäeva üle, mis tuleks veeta maal, kergendus, kui reis tühistatakse. 3.16–18 on sõlmelised, peaaegu kokkusurutud: armukadedus madalast soost võistleja vastu 3.16, etteheide enda palaviku ajal 3.17, keerulise kahetsuse 3.18. Tõlge säilitab selle raskuse seal, kus see on oluline — 3.18 on üksainus end parandav tingimuslause, üksainus kinnihoitud hingetõmme — kuid mõte jääb lugejale jälgitavaks.
Mõned reaaliad aitavad mõista, kuidas Sulpicia kasutab asju ühiskondliku relvana. *Toga* 3.16 ei ole siin kodaniku rõivas, vaid lõbutüdruku riietus; *quasillum*, villakorv, on orjatari või madala naise märk. Sulpicia seab oma patriitsliku päritolu — „Serviuse tütar" — vastu madalasoolisele võistlejale. Cerinthus ja Kaamenad, Venus ja Kytherea on tema jumalik masinavärk: muusad ja armastuse jumalanna, kes tõid talle armsama. Jumalate ja paikade nimed — Arretium, külm maamõis, Rooma — jäävad oma Rooma vormi.
selle varjamise kui kellelegi paljastamise pärast.
Minu Kaamenate palvel tõi Kytherea ta
ja asetas mu rüppe.
Venus täitis lubatu: minu rõõmudest jutustagu see,
kelle kohta öeldakse, et tal endal neid pole olnud.
Ma ei taha midagi usaldada pitseeritud tahvlitele,
et keegi seda ei loeks enne mu armsamat —
ei, mind rõõmustab just üleastumine; nägu seada
kuulujuttude pärast tüütab mind. Väärt, öeldagu, olin ma, ja ühega, kes on mind väärt.
quam nudasse alicui sit mihi fama magis.
Exorata meis illum Cytherea Camenis
attulit in nostrum deposuitque sinum.
Exsoluit promissa Venus: mea gaudia narret,
dicetur si quis non habuisse sua.
Non ego signatis quicquam mandare tabellis,
ne legat id nemo quam meus ante, uelim,
sed peccasse iuuat, uultus componere famae
taedet: cum digno digna fuisse ferar.
ja ilma Cerinthuseta, kurvana, tuleb see üle elada.
Mis on magusam kui linn? Kas maamaja sobib tütarlapsele,
ja külm jõgi Arretiumi põllul?
Rahune juba, Messalla, minu pärast liiga muretsev;
teekonnad on tihti valel ajal, sugulane.
Ära viiduna jätan siia oma südame ja oma meeled,
kuigi sa ei luba, et need oleksid minu tahtel.
et sine Cerintho tristis agendus erit.
Dulcius urbe quid est? An uilla sit apta puellae
atque Arretino frigidus amnis agro?
Iam, nimium Messalla mei studiose, quiescas;
non tempestiuae saepe, propinque, uiae.
Hic animum sensusque meos abducta relinquo
arbitrio, quamuis non sinis esse, meo.
Nüüd võin ma olla oma sünnipäeval Roomas.
Pühitsegem me kõik seda päeva kui sünnipäeva,
mis nüüd sulle ootamatult, juhuslikult, on saabunud.
Natali Romae iam licet esse tuo.
Omnibus ille dies nobis natalis agatur,
qui nec opinanti nunc tibi forte uenit.
endale nii palju — et ma äkki ei langeks, õnnetu narr.
Olgu sulle tähtsam toga ja villakorviga rõhutud lõbutüdruk
kui Sulpicia, Serviuse tütar:
kuid on neid, kes minu pärast muretsevad, kellele on suurimaks valuks —
et ma annaksin oma koha tundmatule voodile.
kui palavik nüüd piinab mu väsinud keha?
Ah, ma ei sooviks teisiti neid süngeid tõbesid võita,
kui vaid siis, kui arvaksin, et ka sina seda soovid.
Aga mis kasu mul on tõbede võitmisest, kui sina
ükskõikse südamega suudad kanda meie õnnetusi?
quod mea nunc uexat corpora fessa calor?
A ego non aliter tristes euincere morbos
optarim, quam te si quoque uelle putem.
At mihi quid prosit morbos euincere, si tu
nostra potes lento pectore ferre mala?
nagu näisin olevat paar päeva tagasi,
kui olen kogu oma rumalas nooruses teinud midagi,
mida tunnistaksin rohkem kahetsevat,
kui seda, et eile öösel jätsin sind üksi,
soovides varjata oma kirge.
ac uideor paucos ante fuisse dies,
si quicquam tota commisi stulta iuuenta
cuius me fatear paenituisse magis,
hesterna quam te solum quod nocte reliqui,
ardorem cupiens dissimulare meum.