Sulpicia tervikuna

Kus Sulpiciat üldse trükitakse, sõidab ta tavaliselt kaasa viktoriaanliku Tibulluse tõlke lisana, kus tema trots on siludetud mehe armastuselegia poosiks. See väljaanne tõlgib tema kuus luuletust värskelt ladina keelest, säilitades neis terase: avamanifesti, mis ei varja suhet, kiitlemise sellest, et ta oli väärt ja koos väärt mehega, klassipõlguse madalast soost rivaali vastu. Kus tema hilisem süntaks tõesti sõlme läheb — 3.18 on üks ennast korrigeeriv lause, mis venib kuue rea peale —, säilitab tõlge raskuse, selle asemel et see siledaks lihvida.

Eleegilised distihhonid seisavad eestikeelse teksti kõrval, rida rea kõrval, nii et näete täpselt, milline ladina keel sai milliseks tõlkeks, ja saate tõlget ise hinnata — laetud sõnad, mida ta pöörab (pudor, fama, süü ja patu keel), otse tõlke kõrval. Väljaanne, mis teda ainult uuesti trükib, ei saa seda näidata; see väljaanne töötas allika põhjal ja toob selle lehele.

Kõik kuus eleegiat, [Tibullus] 3.13 kuni 3.18, käsikirjades säilinud järjekorras — manifest, sünnipäevareis Arretiumi ja kergendus selle tühistamisel, armukadedus, palavik, sassis läinud tagasivõtmine — ühtegi kuulsat luuletust pole kogumikust välja tõstetud. Tema Muusad jäävad Kameenadeks, tema jumalanna jääb Kythereaks; kõneleja jääb üheselt naiseks, kes nimetab oma rõõmu.

Iga nime ja korduva termini sõnastik — Cerinthus, Messalla, Kameenad, villakorvi ja hoora tooga täpne realia — sissejuhatav märkus, mis paigutab ta Messalla ringkonda umbes 20. aastal e.m.a, ja stabiilsed lõigunumbrid, mida saab tsiteerida, kõik genereeritud samadest struktureeritud lähtefailidest, mis luuletusedki. Ei tasumüüri ega sisselogimist: kogu väljaanne ja selle aparaat on vabalt loetavad.